„YOLO, rsk,” mõtlesin ning kinnitasin millalgi läinud nädalal Honda CRF 300L ABS ostmiseks laenulepingu. Loetud päevad hiljem sain Honda Keskusest teate, et minu ratas on registreeritud ning ootab järele tulemist.
Siiani on kõik mu rattad olnud 20+ aastat vanad. Ja nüüd siis 2024. aasta mudel otse salongist. Eks ta natuke veider tunne ole.
Tunnistan, et otsus sündis suuresti tänu kasutajale jyrx, kes tõi oma postituses välja, et kasutatud, 2021 aasta CRF300 eest küsitakse 5300 eurot ning uus maksab 6100 eurot.
Uus ratas! Krt...see tähendab ju, et ma saan ka kõige hüljatumas kohas enam vähem rahulikult kulgeda. Ilma kuskil kuklas pidevalt tiksuva ebamugava hirmuta, et äkki ütleb üks või teine tehniline sõlm ratta juures üles ning jätab mu võsa vahele kusagil, kuhu keegi mulle naljalt appi tulema ei pääse ja ainus võimalus on rattale lehed peale kraapida ja see sinna jätta. Samuti ei pea uue ratta puhul mõtlema kas ja mida eelmine omanik sellega teinud on. Või ei ole.
Pealegi olin/olen ma KLRi peale natuke solvunud. Läbi talve tegin selle juures igasugu hooldustöid, mõttega, et kui hooaeg peale tuleb, ei pea ma enam mitte midagi tegema ja saan suhteliselt muretult sõita. Kuu paari vältel saingi, aga siis pärast päris viimast tööd, ehk küünla vahetust jamad, millest saab lugeda mu KLRi päevikust.
See aga ei tähenda, et KLR on maha kantud. Juba on mul riiulis uus mootorikett ning tuleval nädalal saab see ära vahetatud. Vaatame üle ka tasakaalustusketi ja kui sellega kah kõik korras, peaks KLR jälle löögivalmis olema. Aga sellest juba lähemalt KLRi päevikus. Stay tuned!
Tagasi CRFi juurde. Tõsi on, et enne ostu sooritamist polnud ma kunagi seda ratast oma silmaga näinud ega seljas istunud, proovisõidust rääkimata. Küll aga olin juba mõned aastad mõelnud, et just see võiks olla mu järgmine ratas.
Nimelt, KLRiga mudastes rööbastes ukerdades, seda kitsastel teedel ümber pööramiseks edasi tagasi sikutades või siis pehmes liivas lükates, sain aru, et järgmine ratas peab olema kindlasti kergem.
Samas ei tahtnud ma ratast, mida tuleb järelkäruga maastikule vedada. Ei, vajadusel peab olema sellega ka suhteliselt mugav maanteed sõita. Ja hooldusvälp, selle üle tahtsin arvestust pidada ikkagi kilomeetrites, mitte tundides. Kõiki neid soove arvestades, tundus CRF300 meie kaubandusvõrgust saadaolevatest ratastest see kõige õigem valik.
Niisis tõusin laupäeva hommikul kell pool kuus üles, ajasin tsiklivarustuse selga, võtsin kiivri näppu ja istusin Bolti, et sõita bussijaama ja sealt edasi juba Tallinna, Honda Keskusesse. Ahjaa, seljakotti oli mul pakitud ka eelmisel päeval DHLiga Itaaliast kohale jõudnud Acerbise põhjakaitse. Täpselt sellele mudelile valmistatud. „No nii hirmus ohtlik see sõit kah nüüd ei ole,” ütles Bolti juht heatahtlikult irvitades kui ma end täisvarustuses tema mersu tahaistmele poetasin.
Anyway, kell pool kümme, ehk tund aega enne avamist, olin juba Tallinnas, Peetris, Honda Keskuse ees. Nina vastu klaasi surudes nägin, et kümnete ja kümnete teiste Hondade kõrval on ka üks CRF, teistest natuke eraldi, numbrimärk küljes ja puha. Lootust oli, et seesama seal ongi minu ratas. Nii lähedal aga ikka veel kättesaamatus kauguses.
Siis aga, samuti ametlikust salongi avamisest tubli pool tundi varem, saabuski poe juhataja ning sai kinnitust, et jah, tõepoolest, varem silma jäänud CRF tõesti mulle kuulub. Sealsamas, salongi ees, selili asfaldil ukerdades, keerasin rattale ka põhjakaitse alla (jap, ka kuuskantvõti oli mul ettenägelikult kaasa võetud). Seejärel liikluskindlustus, mis on päris muhe: kolm kuud - kuus eurot. Ja võiski teekond tagasi Pärnu poole hakata. Et ma mööda Tallinn Pärnu maanteed uhada ei tahtnud, olin lasknud Locusel endale jalgrattateedest koosneva marsruudi Pärnusse joonistada. Noh, et oleks sissesõidu perioodil natuke rahulikum see sõit.
Ehkki, nagu keskuse juht mulle kinnitas ja ma ka mujalt lugenud olen, ei maksa Honda puhul selle sissesõidu pärast nii väga higistada. Niikaua kuni võistlusrajale ei lähe ning käike peeneks ei sõida, on kõik ok. Nii maanteed kui kõrvalteed. Ka kasutajajuhend piirdub hoiatusega, et väga järsud kiirendused ja pidurdused ei ole sissesõiduperioodi jooksul soovitatavad.
Vahepeal saabus punasel Honda Dominatoril keskuse juurde ka Olger, kellega olin kokku leppinud, et võiks trehvata ja natuke koos sõita, kui juba pealinna asja teen. Niisiis asuski tiim Honda Pärnu poole kulgema.
Üsna pea sai selgeks, et Locuse joonsitatud rada on natuke igav kuna kulgeb küll kõrvalteedel ent siiski rangelt ainult mööda asfalti. Olger joonistas meile huvitavama raja. Järgneva paarisaja kilomeetri jooksul sain proovida nii asfalti, erineva tekstuuriga kruusa, natuke heina, mulda ja isegi ühte mudast rööbast.
Olgu siinkohal öeldud, et ma ei väärkohelnud ratast. Kiirendasin rahulikult, jälgisin, et pöörded ei läheks üle 6000 ning sõitsin pigem käik kõrgema kui madalama käiguga. Aga samas ka mitte liiga väikeste pööretega. Ehk siis proovisin olla nii säästlik kui võimalik.
Ja Honda...OMG.....see ratas oli kõike, mis ma olin oodanud ning veel palju enamat. Effortless või muretu võiks olla see üks sõna, mis CRF 300 iseloomustab. Mängleva kergusega sai ta hakkama iga ettetuleva pinnavormiga.
No üks näide...paarkümmend meetrit mudase põhjaga rööpaid. Olger läheb oma Dominatoriga ees ja ühelt maalt hakkab end muda täis kogunud tagumine rehv ühe koha peal ringi käima ning edasi enam ei liigu.
Olger annab gaasi ja proovib rööpast välja sõita. Ei midagi, muda lendab laias kaares aga resultaati pole. Ega siin muud polegi kui tuleb ratta seljast maha tulla ning proovida seda lükata. Samal ajal gaasi peale keerates. Nii nii tuttav olukord KLRiga. Olen selles korduvalt ja korduvalt olnud. Natuke pusimist ja sai ka Olger Domika liikuma ja tahkemale pinnasele.
Ok, minu kord. Ma ei teadnud mida oodata. Sõitsin rööpasse, sealt hops, tee keskele, siis teise rööpasse ning välja. Null pingutust! Ei kõrgetel pööretel röökivat mootorit. Ei tühja käivat rehvi. Ei hirmu, et vajud rattaga sinna rööbaste vahele külili. Mitte midagi. Pap-pap-pap ja tehtud.
Ehk siis kohad, mis KLRiga läbides selja märjaks või kulmu murelikult krimpsu tõmbavad, ei ole CRFiga nagu mitte midagi. Kuidagi isegi liiga lihtne – teed nagu keerulist asja aga seda tunnet ei ole, et on keeruline.
Tunnet. Jah, esialgu tundsin CRFiga puudust ka sellest tundest, mis saab, kui KLRiga gaasi keerad. Noh, ei ole KLR ka mingi jõuline ratas, kaugel sellest, aga kui gaasi keerata, siis noh, on kuidagi tunda kuidas ratas elavneb ja oma massi edasi paiskab.
CRF on aga väga – väga-väga sujuv. Noh, võib-olla kui rutskat rebida, saab ka selle puhul selle mineku tunde kätte aga seda ma ei teinud. Aga! see sujuvus kehtib ka maanteel üheksakümnega sõites. KLRiga noh, on kogu ratta olemuses tunda, et voooh, nüüd sõidan siin pea sada kilomeetrit tunnis, mootor möirgab, vibreerib noh....selline action tunne on. Aga CRF....hah, see on 90 kilomeetrit liikudes sama mõnusalt rahulik kui 40 kilomeetrit tunnis liikudes. Ehk siis jah, ka maantee sõit on selle rattaga muretu ja mõnus. Nagu sõidaks jalgrattaga poodi piima järgi soojal suvehommikul.
Natuke pelgasin, et äkki ei sobi mulle CRFi istumisasend. Pole ju proovinud. Noh, et kas on jalad liiga kõrgel või madalal. Põlvest liiga krõnksus või kõverad. Aga ei, ka istumisasend on mulle ideaalne. Päev läbi sõitu ja kusagilt ei kanguta, pigista ega väsita. Iste on küll harjumatult kõva aga mõnusalt lai manööverdatav.
Ning ka püsti seistes – ratta ergonoomika oleks nagu minu järgi tehtud. Põlved istuvad täpselt õigesse kohta, et oma keha jalgadega paigal hoida ja käed lõdvaks lasta. Paljud panevad sellele rattale lenksukõrgendused aga tundub, et minu jaoks on ka lenks täpselt õige kõrgusega.
Anyway....ma loodan, et sellest päevikust siin väga remondipäevikut ei kujune. Sest rattal on ju kaks aastat garantiid. Küll aga pean ma plaani, et teen esimese, 1000 kilomeetri pealt kohustusliku õlivahetuse ise ära. Garantii jääb kehtima kui tellin õli, õlifiltri ja tihendi Honda esindusest.
Lisaks on mul rattale vaja tervet rida lisavidinaid:
Aliexpressis ootavad palgapäeva juba ostukorvi laotud:
Sabaotsa pakiraam
Lenksukaitsmed
USB pesa
Ekraani kaitsekile
Mootoriraami kaitseplastikud (need võib-olla ei ole hea mõte)
Esitule kaitsevõre
Kui kellelgi on midagi neist pakkuda kiiremini ja odavamalt kui seda Aliexpress võimaldab, siis noh, võib pakkuda.
Ehk siis nagu aru saate, ma olen täiesti YOLO lummuses. Hea küll, ma ei ole tegelikult see, kes ratast hellitavalt temakeseks nimetaks või arvaks, et neil tingimata nimi peab olema (no offence – mõistan ka neid, kes personaliseerivad oma rattad, olen ka ise seal olnud) aga YOLO tundub mu rattale paslik hüüdnimi, arvestades, et ma nüüd järgnevad 72 kuud peaasjalikult makaronidest toituma pean
Noh, nii hull see asi tegelikult pole aga endiselt tundub mulle pöörane, et mul 2024. aasta ratas garaazhis. Pole väga minu moodi. Samas, eksole, arvestades, et ma siiani 20+ aastat vanade ratastega sõinud olen, siis miks ei võiks ma sõita järgmised 25 aastat ehk 70 eluaastani selle CRFiga. Heaperemehelikult käitudes peaks see ju täitsa võimalik olema.
Statistika: Postitatud Postitas Nozzu — 13 minutit tagasi
